Maa-alune salajõgi

Erra jõgi on oma alamjooksul maa-alune salajõgi. Jõudnud Uhaku karstialale, lõpeb jõe maapealne vool Suurhauaks kutsutud kurisus, kuid tee maa alla algab juba enne Suurhauda. Jõepõhja süvikutes on seal neelukohti. Geoloogiaprofessor Karl Orviku uurimuste järgi on jõel selle veehulka arvestades tegelikult kaks maa-alust sängi. Üks, umbes 0,5 km pikk, pöörab lõunasse ning selle veed jõuavad Purtse jõkke Kõrgekalda kaldajärsakus paepragudest väljuvate allikatena, umbes 0,5 km Lüganuse sillast Kiviõli poole. Sängi kulgu tähistab langatuslehtrite rida. Teine salajõgi, tõenäoselt sügavamal, suundub itta ja jõuab varjatult Purtse jõkke Lüganusel. Suubumise koht jõepõhjas pole teada, sest sellel sängil maapealseid märke ei ole.
Kevadise suurvee ajal ei suuda Erra jõe kurisud kogu vett ära neelata, osa sellest langeb üle Uhaku paeastangu (Uhaku kosk) ning voolab mööda kuivjõe sängi kirikusilla juures Purtse jõkke. Üleujutus võib kesta mõnest päevast paari-kolme nädalani, olenevalt sulavete hulgast. Vanal kalarohkel ajal jäi suurvee lõppedes karstilohkudesse palju kala ning külamehed vedasid hõlpsat saaki lausa hobusevankritega. Ennemuiste aga olnud Uhaku kuivaksjäänud säng aastaringselt veerohke.

Uhaku karstiala

Uhaku karstiala asub Lüganuse asula lähedal Purtse ja Erra jõe vahel. Viimane on Purtse parempoolne lisajõgi. Karstiala on siin vene tüüpi, kusjuures pinnakatteks on liiv paksusega 0,5 – 2 m, seda eraldab aluspõhjast umbes sama paks moreenikiht. Karstivormide levik ja kuju Uhaku karstialal sõltub tugevasti tektoonilise lõhelisuse iseärasustest. Karstivormid on tekkinud siin juba enne jääaega. Jääajal pindmised karstivormid mattusid, seejärel aga karsti elustumisel holotseenis tekkisid nad uuesti.
Geoloogiaprofessori Karl Orviku ’Uhaku karstiurked’ (1933) oli üks esimesi Eesti karstivormidele pühendatud teadustöid.
Kiviõli linnast põhja pool kulgev ja lõpuks oma veed läänest itta, Purtse jõkke suunav Erra jõgi on oma alamjooksul maa-alune salajõgi. Orviku selgitas välja, et jõel on isegi kaks maa-alust sängi. Ühe, järsult lõunasse keerava, veed jõuavad Purtsesse Kõrgekalda kaldajärsakus mitmetest paepragudest väljuvate allikatena. Teine salajõgi suundub edasi itta kuni jõuab varjatult Purtsesse Lüganusel.
Jõe suundumine maa alla algab juba Erra jõe lääne-idasuunalise lõigu lõpus: seal on mitmetes jõepõhja süvikutes neelukohti. Maa-aluse jõe teekonda lõuna suunas tähistab paljude suurte karstilehtritega liigestatud kuivjõgi, mis lõpeb u. 100 m enne Purtsesse jõudmist.
Enamiku lehtrite põhjas on püsivalt vett; vee tase langeb kokku Erra ja Purtse jõe veetasemega. Suurvete ajal tõuseb aga vesi sedavõrd, et täidab ka kuivjõe sängi. Üleujutus kestab mõni päev kuni 2-3 nädalat, olenevalt kevadisest sademete hulgast ja kurisude neelamisvõimest.
Kobaras olevad kurisud on erisuguse sügavusega. Korrapäratu kujuga suuremate kurisuide hulka kuulub Uhakul olev Suurhaud, mis on 120 m pikk, 30 m lai ning 4,5 m sügav. Suurhaud on tekkinud mitme karstilehtri liitumisest. Need lehtrid asuvad reas loode-kagu suunalise lõhe kohal. Vett neelab hästi vaid kagupoolseim kõige sügavam lehter, mille läbimõõt on kuni 40m. Teised lehtrid on ummistunud ja neis on suurvee aegu järvekesed. Suurhauaga lõppeb Erra jõe maapealne vool.
Suurhaua ja Purtse jõe vahel asub Uhaku karstivälja langatusala põhiline osa. Siin on maa-aluste jõe harude kohale kujunenud kolm sirget karstilehtrite ahelat, kus lehtrite läbimõõt ulatub 95 m-ni ja sügavus 6 m-ni ning karstiorg nn Pikkhaud.
Pikkhaud kujutab langatuslehtrite liitumisest tekkinud väga muutlike laiuse ja sügavusega loode-kagu suunalist sälkorgu, mille pikkus on 250 m ja laius 10-30 m ning sügavus 2,5-6 m.
Uhaku karstiala saatus on olnud nukker.
Kiviõli põlevkiviutmistehase jääkveed suunati aastakümneid Erra jõkke ja nõnda ka Uhaku maaalustesse karstivormidesse. Selle tulemusena on jõesäng ja karstiurked reostatud õlijääkidega, mis pooleldi tahkestunult moodustavad katvaid kihte ühtviisi jõepõhjas, karstilehtrites ja suure tõenäosusega ka maa all. Seda asfalditaolist kihti võib sageli leida tekkima hakanud mullakihi all. Kuigi reostuse suunamine jõkke on lõpetatud, jäävad ladestunud reoained määramatult pikaks ajaks selle piirkonna loodust reostama. Reostuse peletav fenoolilehk on tunda praegugi. Kuna laial alal on reostunud paekihid ja tõenäoliselt sügavamad põhjaveekihidki, on kohapealne veevarustus rajatud sügavaimatele, kambriumi savide alla peidetud veekihtidele. Kasutatud viited:
Eesti koopad, Ü.Heinsalu
Eesti Loodus 1976/9; Ü.Heinsalu

Lüganuse tee 14, Lüganuse alevik, Lüganuse vald, Ida-Virumaa, tel. 56494115, iise@iise.ee