Rasked ajad


AD 1940
23. juulil kuulutati maa “kogu rahva omanduseks” ning pangad ja suurtööstusettevõtted – nende hulgas aktsiaseltsid “Eesti Kiviõli” ja “Küttejõud” – riigi omandiks.  Aktsiaseltsist “Eesti Kiviõli” sai Kiviõli Põlevkivikeemia Kombinaat.  

25. novembril vahetati Eesti kroonid rubladeks kursiga 1 kroon = 1 rubla 25 kopikat.  Õige vahekord olnuks umbkaudu 1:10.

AD 1941
10. augustil püüdsid venelased Lüganusel sakslasi peatada, taganesid jõe teisele kaldale ja süütasid kiriku juures silla.  Hommikul alanud tulevahetus käis üle jõe.  Tuul kandis sillalt sädemed köstri hoonetesse, seejärel süttis ka pühakoda.  Külaelanikud, kes varjusid köstrimajas ja kirikla keldris, püüdsid hooneid tule eest kaitsta, kuid kui punased ähvar-dasid ka rahva peale lasta, tuli varjendeisse tõmbuda.  Varsti süttisid köstri majapida-mishooned ning kell 13.30 tõusid leegid kiriku vanast laastukatusest, kust tuli kandus puulaele.  Kõik, mis tuld võttis, muutus tuhaks.  Hävisid õpetaja Martin Closiuse aegsed kunstiajaloolise väärtusega kantsel ja altar.  Kirikust jäid järele vaid müürid.  Põlesid maha köstri kõrvalhooned.  Jumalateenistusi hakati pidama leerimajas, suvel ilusa ilmaga kirikuaias puude all.  Leeri-jumalateenistusi peeti kiriku varemetes.  
Põlevkivibasseinist lahkudes alustasid hävituspataljonid tööstuse purustamist, elumajade põletamist ja inimeste vangistamist.  Saksa eelvägede kiire pealetung seda pisut vähen-das.  Koos eelväega tulid ka põlevkivitööstuse spetsialistid, enamikus need, kes olid lah-kunud 1939/1940 aastal Saksamaale. Saabusid ka Karl-Eduard Keltser ja sõjaväevormis mäeinsener Kurt von Middendorff.  Põlevkivitööstuse võttis üle armeegrupi ”Nord” taga-lateenistus, kes demineeris ja kustutas põlengud ning alustas taastamistöid

Oktoobris moodustati põlevkivitööstuses Baltische Öl GmbH, mis oli Saksa ”Continental Oil Corporation” osakonnaks.  Peakontor koos juhtkonnaga asus Tallinnas, tehnikaosa-kond jäi Kiviõlisse.  Baltische Öl CmbH juhiks oli Claus von Kursell, majandusharidu-sega baltisakslane, kes oli alates 1930 aastast IG Farbenindustrie esindaja Eestis.  
Põlevkivibasseini kaevandustest ja õlivabrikutest moodustati 5 vabrikut (Werk), kusjuu-res Küttejõul oli ”wergiks” üksnes kaevandus.  Lüganuse valda jäid I Vabrik – endine AS ”Eesti Kiviõli” (juhataja Karl-Eduard Keltser) ja II Vabrik – endine AS ”Küttejõud” (ju-hataja Emil Kuhi).  Sõjatingimustes said raskeks ülesandeks taastamistööd.

AD 1942
Novembris anti Kiviõlis käiku taastatud A-tunnelahi.
Esimene taastatud õlitööstuse toodang – 3500 tonni mootorikütust müüdi Soome mere-väele, kes oma tankeritega selle ära viis.  
Kaevanduse töölistest olid 2/3 sõjavangid ja 1/3 vabad töölised.
Muda Tiido pere uude elumajja, mida oli juba kaks korda külastanud surm ning kus oli tekkinud ruumi, seati sisse üks Wehrmachti tagalastaapidest.  Veel väljaehitamata suurde elutuppa pandi põrand alla ning seinad kaeti vineeriga..

AD 1944
Kevadel oli hakatud rajama Lüganusel Purtse jõele kindlustusi, tõkestamaks venelaste edasitungi.  See oli looduslikult sobivaim koht Narva jõest läänes.  Jõe kaldad kaevati laugjamates kohtades järsuks ja kindlustati palkidega.  Rajati kuulipildujapesi ja kaitse-valle raskerelvadele.  Kirikumäele kabelite vahele kaevati kaevik ja Uhaku kuiva sängi suudmesse valati soomukite takistamiseks betoontõkend.  Rinne jäi aga eesti üksuste vihase vastupanu tõttu Vaivara Sinimägedele pikemaks ajaks pidama.

17. juulil sõitis Soome mundris "Haukka" grupp üle lahe Eestisse.  Virumaal loodi neist kaks gruppi – üks (Voldemar Särak, Aksel Puusepp ja Vello Saksen) Järtu külas, umbes 10 km Rakverest edela poole ja teine Lüganusel.  Lüganuse gruppi juhtis Evald Soomer (“Saare”), kaaslasteks Heino Muda (“Mäger”) ja Hans Kaljurand.  Raadiojaam sidepidamiseks asus Lüganuse külas Tiido Muda talus.

18. septembril olid sakslased Lüganuse külast läinud, venelased aga polnud veel saabunud.  Kaitselahingut Lüganusel ei toimunud, ehkki sakslased olid selleks ettevalmistusi teinud.  Õnneks ei saanud Purtse jõest Sinimägede Tannebergi liini, sest seekord oleks küla pommitatud maatasa.  
Põlevkivitööstuses, mis oli töötanud septembrikuuni ehk ”viimse minutini”, olid purustatud nii õlivabrikud kui ka ehitusjärgus olevad ettevõtted ja pandud põlema kaevandused. Püssi asula sai kõvasti kannatada, maha oli põlenud raudteejaam.  Elektrijaamale punalennukid pihta ei saanud tänu sakslaste “ülesriputatud” õhutõrjeballoonidele.  Kuid see, mis jäi venelastel tegemata, tegid ära taganevad sakslased, õhkides jõujaama turbiinid ja katlad.  Nõukogude okupatsiooni taaskehtestamise järel toodi Püssi elektrienergia tootmi-seks kaks “jõurongi”, mis töötasid nii kaua, kuni elektrijaam ära remonditi.

AD 1949
25. märtsil toimus sõjajärgne suurküüditamine.  Ära viidi 20 702 inimest, Lüganuse vallast 26 peret.  Eesmärgiks oli talunike hirmutamine, et sundida neid kolhoosi astuma.  Koos perega saadeti välja Lüganuse jõukamaid talunikke, traktoriomanik Richard Paavo.  Lüganuse valla partorgi Evald Laande arvele kanti 22 peret.  

Septembris hakati taastama Lüganuse kirikut. 

Lüganuse tee 14, Lüganuse alevik, Lüganuse vald, Ida-Virumaa, tel. 56494115, iise@iise.ee