Ajamärgid


Alljärgnevat esiaega sisse juhatades peab kirjutaja vajalikuks selgitada, et nii kauge möödaniku ajajärkude piirid ei ole kuni esimeste aastaarvudeni kirikus kuulutatud ega kalendris kinnitatud.  Ega saa ollagi.  Kes on heitnud pilgu erinevatel aegadel erinevate autorite raamatutele ja artiklitele, on selles kindlasti ka ise veendunud.

III AASTATUHANDE II POOL - II AASTATUHANDE ALGUS e.KR.
Esimesed märgid inimese asumisest Lüganuse kihelkonna maile on pärit noorema kiviaja hilisest järgust.  Sope (Soppe) oja kaldal Metsavälja talu põllul asuvalt väikeselt liiva-kühmult, ca 4 kilomeetrit Purtsest itta, on üles küntud 7 luustikku ja luunaaskleid.  Väljakaevamistel 1926. ja 1933. aastal leiti kaks madalat maahauda, mõlemas naiseluustik.  Panusteks olid 3 luunaasklit, veisehammas ja nöörkeraamika savinõu.  Kalmed kuulusid venekirveskultuuri (võitluskirveste kultuur) hõimudele, kes tõid III aastatuhande lõpus – II aastatuhande alguses lõuna poolt ümber asudes kaasa venekujulised lihvitud kivikirved.  Põhilise elatise andis neile karjakasvatus.

I AASTATUHANDE I POOL e. KR.
Jäljed vanimast inimasustusest kärestikulise Purtse jõe ääres viivad noorema pronksiaja lõppu, tulles nähtavale leidudena kivikirstkalmetest jõe läänekaldal Napa veski juures.  Nendeks kalmepanusteks olid labidaspeaga luust ehtenõelad, pronksnaaskel ja spiraalne pronkstraadist oimuehe.  Noorema pronksiaja lõppu ja varase (eelrooma) rauaaja algusse kuulub ka Tark-Jaagu kalmerühm Lüganuse küla maadel.  Viit säilinud kalmet kaevati 1954. ja 1956-1957. aastatel.  Kahest leiti labidaspeaga luunõelu, ühest veel kaks koonilist oimuehet ja teisest savinõu.
Põhiliselt karjakasvatajate ajal kuulusid ilmselt kohalike jõeäärsete asukate tegevusalade hulka ka kalastamine ja mere jäätudes hülgejaht.

VI SAJAND e. KR. – I SAJAND p. KR.
Varasel rauaajal hakati tegelema maaviljelusega ning asustus levis jõeorust kaugemale.  Seda tõendavad kivikirstkalmed Jabaral, Napal, Purtse Hiiemäe lähedal ja Purtse-Matkas.   

I – V SAJAND
Vanemal rauaajal sai Eestimaal peamiseks elatusalaks maaviljelus, edenes käsitöö ning rannikul ja saartel meresõit.  Põhja-Eesti rannalt suheldi meritsi isegi Visla suudmealaga, kust algas kuulus “merevaigutee” Läänemere liivadelt roomlasteni.  Üks sadamakohti oli looduslikult sobiv Purtse jõe suue.  Eelöeldule vihjavad ka aarde- või peitleiud, näiteks 16 massiivset pronkskaelavõru Mustmättalt ja kaks kaelavõru Liimalast.
Purtse jõesuu oli tõenäoselt põhjaranniku idapoolseim sadamapaik, asudes kõige veerikkama jõe suudmes lahtisel soppideta rannajoonel, kus mujal oli raske randuda ja tormivarju leida.  Lääne pool hakkab mererand lahtedeks ja neemedeks liigenduma alles Toolsest alates.  Eesti rannikul on maapind aegade jooksul tugevasti tõusnud ning meri taandunud, Purtse jõesuus pole aga kunagi toimunud uuringuid ega muud taolist tegevust, mis oleks paljastanud sügavamal asuvaid pinnasekihte.  Kahtlemata ilmuks sealt päevavalgele muistsete veesõidukite jäänuseid.
Kivikirstkalmed asendusid tarandkalmetega.  Sellesse aega ulatuvad ka Jabara ja Purtse-Matka tarandkalmed.  Leitud on nii põletus- kui laibamatuseid.    

V – IX SAJAND
Keskmisel rauaajal hakati ehitama kaitseks vaenlase vastu linnuseid.  Linnus-asula süsteemi väljakujunemise aeg oli kogu Põhja-Euroopas täis sõdu ja rüüsteretki, mis olid kui eelmänguks saabuvale viikingiajale.  Ühtlasi suurendas pidev valmisolek välisohu tõrjumiseks ülikkonna tähtsust ja võimu koondumist.  Võibolla hakkasid just tollal kujunema muinaskihelkondade alged, mida kirjasõna järgi tuntakse meil alles 13. sajandist.
8. sajandil rajati Purtse jõe paremale kaldale, praegusest Tallinn-Narva maanteest veidi lõuna poole, Tarakalda linnus, kaitsevall idaküljel – ajaloolist idavaenlast silmas pidades.  
Idapoolseimaks linnuseks põhjarannikul, umbes kilomeeter Tallinn-Narva maanteest lõunasse oli Alulinna soolinnus – 139 m pikk ja 72 m lai.  Sellest tuleneb ka kohanimi “Alutaguse” kui Alulinna tagune maa.  Linnust ümbritsevast soost leitud raudriistu ja -relvi võib pidada ohvriandideks, milliseid oli pikema aja jooksul õnne kutsumiseks vette heidetud.  Alulinna nimest on mõeldud ühte ja teist.  On arvatud, et see seondub isikunimega Alu või Alo, kes ilmselt pidanuks olema suur pealik.  See on siiski vähetõenäone.  Küllap oli õigus Friedrich Reinhold Kreutzwaldil, kelle arvamust jagas ka luuletaja ja keele-teadlane Mihkel Veske.  Sõnast “alu” ehk “soo” on nimi lihtsalt tuletatav.
Askälä muinaseestlaste pühapaigaks oli Purtse (Sope) Hiiemägi.  Umbes 1,4 km pikk ja 20 m kõrge põhjast lõunasse suunduv moreenseljandik, mis andis nime ka lähedal voolavale jõele, algab Purtse mõisa juurest ja lõpeb mere ääres järsu Hiiekaldaga.  Hiiemäel asuvad väike inimtekkeline Kohtunike küngas ja ohvrikivi.  Kohtunike künka ümber kasvas vanasti kolmeteistkümnest ringikujuliselt istutatud pärnast hiis, kus kogukondade va-nemad nõu pidasid.  Iga pärna all istunud üks vanem.  Annemäe küngas Hiiemäe lähedal olevat saanud nime Anne-nimelise nõia järgi, kes peletanud Sope metsast eemale kõik ussid.  Hiiemägi oli sedavõrd püha, et sajandeid hiljem olevat isegi mõisahärra Ernst von Stackelberg ohvrikivist möödudes mütsi peast võtnud.  Esivanemate püha hiis raiuti maha 1920. aastatel, kui rahvuslikud ärimehed olid juba hoo sisse saanud ning seadused, mis neid talitsenuks, olid veel muinsuste kaitseks kirjutamata.  Uku ohvriallikas lääne pool Hiiemäge kuivas ning vajus umbe peale Teist Maailmasõda.

X SAJAND – XII SAJANDI LÕPP
Nooremal rauaajal jätkus üha sagenevate röövretkede tõttu kindluste ehitamine ja tugevdamine.  Uue aastatuhande algul ümbritseti Purtse Tarakalda linnus tervenisti ringvalliga.  Linnuselt leitud Upplandi ruunikivid ja nooleotsad annavad tunnistust Virumaale tehtud viikingiretkedest. Kindlasti osati ka siinpool juba esmaseid laskerelvi kasutada. Käsikähmluses olid tavarelvadeks nuiad, odad ja taprid, kuid kasutusse tuli ka mõõk. Muistse vabadusvõitluse ajal järgmise sajandi alguses kandsid mõõka juba ligemale pooled eest-laste maleva võitlejad.
Purtse jõe läänekaldal, suudmest pisut ülesvoolu asub Taramägi.  Teadjate jutu järgi on seda samuti peetud linnuseks, kuid on vähe uuritud. Kirjutaja ei kahtle, et see oli linnus, mis Tarakalda omast hiljem, kaitsmaks sadamat jõesuus. Ka ühes teises põhjaranniku sadamapaigas – Toolses asus linnus pelgupaigana sisemaa pool Ussimäel ning uus ehitati sadama juurde aastatuhande lõpupoole. Siis võis juba palkseinte varjust vaenulikke randujaid nooltega vastu võtta ja nende alustele tulelonte saata.
Kogukondades oli toimunud seisuslik ja varanduslik eristumine. Sellele viitavad aarde-leiud, mille poolest on Virumaa üks rikkamaid Eestis. Aarete rohkus peegeldas nii piir-konna jõukust kui looduslikke soodsaid võimalusi välisühenduseks.  19. sajandi teisel poolel leiti Purtse jõe kõrgelt idakaldalt Püssi raudteesillast umbes 800 m põhja pool suure rõngaspeaga ehtenõel, varustatud mitmesuguste ripatsite ja haakidega. Sellised nõelad kuulusid keskmisse rauaaega, nende hilised vormid aga ulatusid juba nooremasse rauaaega ehk viikingiaja (800-1050) esimesse poolde. Eestist nagu Soomestki on teada veerandsada taolist leidu.  Väljaspool kompaktset levikupiirkonda teatakse vaid üht nõela Lätist, üht Gotlandilt ja üht Helgö saarelt Mälareni järvel. Nende ehtenõelte pea on vahel mässitud pronks- või hõbetraadiga.  Püssi mõisa maadelt leitud ehe on kirjeldatud rõngaspeanõelte hulgas oma manuste ja hästi säilinud kuju poolest kõige esinduslikum.
1. aastatuhande lõpus hakati peitma hõbeaardeid. Varasemad neist – leitud Erra-Liivalt – koosnesid peamiselt müntidest ja vähestest võõrapärastest hõbeehetest.  

AD 1050
Siin on tavakohaselt peatutud, tähistamaks viikingiaja lõppu.  Viikingite verised rünnakud olid hakanud vaibuma juba aastatuhande alguses.  Ilmselt oli ristiusk löönud mõra meresõdalaste kalestunud hinge.

12. sajandi paiku suurenes Põhja-Eestis peitleidude hulgas kohalike hõbeehete osakaal, viidates kohapealsele hõbesepise arengule.

AD 1111
Venelased tegid röövretke Otshelasse.  Enn Tarvel, Eesti vanema ajaloo üks teenekamaid uurijaid, on pidanud Otshelat Askäläks, seega Lüganuse kihelkonna eelkäijaks.

AD 1167
Hiljemalt selle aastaarvu juures pühitses Lundi peapiiskop (1137-1177) Eskil Eestimaa piiskopiks prantsuse päritoluga munga Fulco († u.1180) Montier-la-Celle’i benediktlaste kloostrist, kes 1169. aastal ka Eestit väisas.  Täpset paika pole teada, kuid küllap ta ikka Tallinna sadamas randus.  Vaevalt et Purtse jõesuus.  Kuid traditsioon, et suuremad ja vägevamad oma saadikuid võõrsile läkitasid, et seal uuele võimule pinda ette valmistada, sündis ammu enne Molotov-Ribbentropi aega.  Erinevus seisnes selles, et eestlaste vane-mad andsid rahumeelsele Fulcole süüa ja juua ning saatsid ta terve nahaga koju tagasi.  

AD 1180
Taas korraldasid venelased röövretke Otshelasse.  Järelikult oli tegemist eestlaste jõuka muinaskihelkonnaga, kuhu tasus tulla röövima.
 

Lüganuse tee 14, Lüganuse alevik, Lüganuse vald, Ida-Virumaa, tel. 56494115, iise@iise.ee